Kas tekstitoimetaja päästab kantseliidist?

Miks on nii keeruline kirjutada arusaadavalt ja lihtsalt? Olen seda meelt, et selgelt kirjutamisele eelneb selge mõte. See on kõige tähtsam. Üleliia bürokraatlik ja ametlik keelekasutus ehk kantseliit püüab tihtipeale varjata teksti tegelikku mõtet. Või siis mõtte puudumist.

Sisutühjad sõnad

Märkan, et ametlik bürookeel hiilib igale poole. Oleme sellega nii ära harjunud. Näiteks seisab suur silt tänaval poolelioleva ehituse juures „Ehitustöid teostab…“. Aga miks mitte „Ehitab…“? Sest „teostab“ on kuidagi tähtsam ja suurem. Ja „ehitab“ paistab liiga lihtlabane.

Kantseliitlikud lausemallid annavad asjale justkui tähtsust juurde. Nii tundub. Aga tegelikult puhuvad need tühjad sõnad hoopis tühja õhku ja tegelik sisu võib nii pigem varju jääda. Või siis varjavad tühjad sõnad sisu puudumist. Äärmusliku näitena kõlab see umbes nii – „Ametnik teostas abinõu juurutamise läbiviimise protsessi.“

Kas tekstitoimetaja saab teha teksti kantseliidi ilmingutest priiks?

Jah. Kindlasti. Eriti siis, kui võtta tekstitoimetaja kampa töö algusjärgus. Kui aga saata tekstitoimetajale 100-leheküljeline arengukava, mis on otsast lõpuni ametnikukeeles kirjutatud, siis on veidi keerulisem.  Lauserägastikest mõtte ülesleidmine ja arusaadavaks kirjutamine tähendab pingutust ja nõuab koostööd. Kui on soov panna bürokraadi keeles kirjutatud tekst inimlikku, lihtsasse ja arusaadavasse keelde, siis meenutab see protsess pigem tõlkimist.

Kerge Sulg seisab ilusa eesti keele eest. Kui on tarvis tõlkida, siis tõlgib. Tõlke suundi on ainult üks – kantseliitlik ja ametlik keelekasutus → arusaadav, lihtne ja ilus eesti keel.